Baltacar

Kaubaaurik E. Russ ehitati Stettin Oderwerke laevatehases 1909. aastal. Laeva pikkus oli 93,3 ning laius 13,4 m, mahutavus 2439 brt. Algselt Saksa laevanduskompaniile Ernst Russ kuulunud alus anti 2. juulil 1919 üle Inglismaale. Maailmasõja lõppedes hakkas USA sõjaväe komisjon tühjendama kuhjunud varustusadusid, müües seisma jäänud kraami lihtsalt maha. 15. septembril 1919 kell 4 hommikul teel Bordeaux´ st Tallinna sõitis E. Russ Tahkuna poolsaare all ujuvale miinile. Ehkki vahimadrus märkas miini, oli laeva päästmiseks juba hilja. Laev uppus 15 minuti jooksul, 27 isikust koosnev meeskond ja 8 reisijat pääsesid õnnetusest eluga. 

E. Russi peal oli kaupa peaaegu 2 miljoni dollari eest, sh ligi poolsada autot, lisaks veel tagavaraosad ja 2 mootorratast. Laeva trümmis olid peamiselt söögikraam ja erinevad toiduained, lisaks veel tubakas, sigaretid, küünlad, riided ja jalanõud, medikamendid. Laeva tekile oli paigutatud ligi 102 vaati alkoholi. Peale õnnetust päästeti E.Russi lähedalt merest ja rannast kõikvõimalikku kraami, mis koguti rannavalve, Kärdla miilitsa ja kohalike elanike ühisjõul kokku Haapsalu linna ja edasi raudteed pidi Tallinna saadeti. Kokku päästeti 11631 dollari väärtuses kaupa: paarkümmend vaati piiritust, umbes 100 kasti arstirohtusid, 1 kast söögikraamiga, 3 auto õhukummi, 20 tühja roostetanud ja katkist plekknõu, mõned vaadid tärpentini, 13 puust käru raami, 1 vaat äädikat ja 3 päästerõngast. 

Peale Vabadussõda üritati mitmeid kordi kaubalaeva E. Russ vrakk uuesti üles leida ja lammutamistööd ette võtta, ent tulutult.
Allikas: Muinsuskaitseamet

Allveelaeva „Akula“ ehitamist alustati 1906. aastal Peterburi Balti laevatehases allveelaevakonstruktori Ivan G. Bubnovi projekti järgi ja seda loetakse esimeseks Venemaal väljatöötatud allveelaevatüübiks. Idee järgi pidi kavandatav allveelaev olema võimeline tegutsema Jaapani territoriaalvetes ning ühtlasi ründama vastase sadamates paiknevaid sõjalaevu. 1909. aastal toimus allveelaeva veeskamine ja alustati testimisega.  Testiti peamiselt Kroonlinna läheduses, Björkos ja Tallinna lahel. Ainuüksi 1911 aastal tehti 40 sukeldumist. Kuigi mereväe tehniline juhtkond luges vaeva igati õnnestunuks, osutati siiski täheleüanu tema puudujääkidele — esile toodi vähest kiirust, ja kütuse tagavara tsisternide vähest mahutavust. Samas kiideti laeva juhitavust, merekõlbulikkust ja manööverdamisvõimet.

1911 määrati laev 2. allveelaevade divisjoni Tallinnas ja sama aasta septembris võeti teenistusse. I Maailmasõja ajal osales Akula kokku 19 patrullretkel. 1915 talvel paigaldati allveelaeva tekile 47 mm kahur ja lisati 4 miini kinnituskohad roolimaja taha tekile, komandöriks määrati kapten N. Gudim. 1915 viidi laev üle Läänemere allveelaevade diviisi 3. divisjoni ja sama aasta novembris hukkus. Esialgu oletati, et läks tormise ilmaga miiniveeskamisel Klaipeda piirkonnas miinide nihkumise tõttu ümber ja uppus.  Vrakk leiti aga Hiiumaa vetest. Hukkus 35 meeskonna liiget.

«Akula» osales I maailmasõja merelahingutes Läänemerel ja teda loetakse esimeseks torpeedorünnaku teinud vene allveelaevaks.
Allikas: Muinsuskaitseamet

Miinitraaler HMS Myrtle ehitati 1915 Šotimaal Lobnitz&Company tehases. Jõuseadmeks oli 1400 hj aurumasin, kiirus 17 sõlme, relvastuseks kaks 102 mm ja kaks 47 mm kahurit.

Suurbritannia merevägi hakkas miinitraalimisele tähelepanu pöörama peale Vene-Jaapani sõda (1904-1905). 1908 ehitati Admiraliteedi nõudmisel kaks vana torpeedopaati ümber miinitraaleriteks, hiljem lisandus neid veel. Alustega harjutati miiniväljade likvideerimist. Samas aga puudus Admiraliteedil kindlate spetsifikatsioonidega välja töötatud miinitraaleri kui spetsiifilise sõjalaveatüübi projekt. Seni kasutusel olnud alustel puudus tegutsemiseks ettenähtud võimekus, seetõttu hakati välja töötama uut sõjalaeva. Tulevaste miinitraalerite meeskonnad pidid olema väikesed ning alusel ei tohtinud olla relvastatud ega soomustatud — nendega ei plaanitud osaleda sõjategevuses. Miinitraalimisega kaasnevad paratamatult kaod ja seetõttu polnud otstarbekas aluseid suurte meeskondadega ehitada ega investeerida olulisi ressursse.

1914 seati kavandatavatele alustele uued nõuded — nad pidi täitma uusi rolle: miinitraalimine, allveelaevade vastane tegevus, konvoide toetamine, laevade pukseerimine ja transpordivedude korraldamine. Vajadused mõjutasid laevade disaini. Eeskujuks võeti reisiaurikud põhjusel, et kaubaaurikutega sarnaseid laevu ehk ei peeta nende sarnase kuju tõttu sõjalaevadeks ja vastane võib ründamisest loobuda.

Alus tegutses Eesti Vabadussõja ajal aktiivselt Läänemerel Nõukogude Venemaa vastu. Laev hukkus miinil Saaremaa lähistel 15. juulil 1919. aastal, 76 liikmelisest meeskonnast hukkus 6 meest.

Miinitraaler „Altair“ ehitati Papenburgis Jos. L. Meyer Werfti laevatehases kalatraaleriks. Kohe peale valmimist rekvireeriti ta teenistusse Saksamaa mereväe abilaevastikku. Peale sõja lõppu oleks Altair tegutsenud kalatraalerina Põhjamerel. Altair aga hukkus 14. oktoobril 1917. hommikul Tagalahes venelaste miiniväljal. 31-mehelisest laevameeskonnast hukkus 10.

Allikas: Muinsuskaitseamet

Miinitraaler Nr 1 (Linnea) ehitati 1892 W. Lindbergs Varvs-och Verstads AS laevatehases Stockholmis, Rootsis. Kuni 1914. aastani tegutses kaubalaevana Soome vetes Linnea nime all.

Seoses I Maailmasõja algusega rekvireeriti aurik Venemaa Balti laevastiku koosseisu 14. augustil 1914. Esialgu kasutati teda mereväe transportlaevana, kuid sama aasta lõpus kohandati ümber miinitraaleriks. Balti laevastiku koosseisus nimetati ta ümber Miinitraaler Nr 1. Peagi selgus, et alus ei ole suuruse ja piiratud manööverdusvõimega kõige sobilikum miinide traalimiseks. Uut sobilikku ei olnud aga ka asemele võtta. 16. septembril 1915. sõitis miinitraaler Vormsi saarest 5 meremiili loodes Saksa allveelaeva UC-4 veesatud miinile ja uppus. Meeskonnaliikmed päästis miinitraaler Nr 10.

Miinitraaler „Štšit“ ehitati Vene-Balti laevatehases, Tallinnas 1916.

Vene Impeeriumi merevägi keskendus 20. sajandi alguses eelkõige allveerelvastuse väljaarendamisele. Suurt tähelepanu osutati seetõttu meremiinide konstruktsiooni ning toimemehhanismide moderniseerimisele. Kuigi venelased suutsid maailma mastaabis välja arendada kõige efektiivsemad meremiinid, kujunes probleemiks nende veeskamise meetod. Kuni I Maailmasõja alguseni puudus venelastel konkreetseks operatiivtegevuseks ettenähtud sõjalaevatüüp ehk miinitraaler.

1914. aasta sügisel soovis balti laevastiku juhtkond suurendada traalimistöödeks sobilike laevade arvu. Senimaani paigutati miinitraalid reeglina kauba- või abilaevadele. Sõjaolukorras oli vaja aga väiksemat alust, mis on ehitatud spetsiaalselt miinide veeskamiseks ning vajadusel korral välja traalimiseks. Alus valmis 1915. septembris. Kuni maini 1916. kestis traaleri masinate ja mehhanismide katsetus. Ametlikult arvati alus teenistusse 1916. juunis. Detsembris sõitis traaler sakslaste poolt veestatud miinile. Hukkunuid ei olnud.

Allikas: Muinsuskaitseamet