Tööstuspärand turismis

Tööstuspärand kui turismielamus

Tööstuspärand on osa Eesti kultuuripärandist, näitab tööstustehnoloogia arengut, töövõtete ja töötingimuste muutumist ning aitab laiemalt mõista ühiskonna arengut ja ajalugu. Vanem säilinud tööstuspärand ulatub 18. sajandisse. Maal oli õigus ja võimalus ettevõtlusega tegelda peamiselt mõisnikel ning linnades järgiti tsunftikorraldust.

19. sajandi teisel poolel olid inimesed vabad liikuma ning linnad ja tööstus hakkasid kiiremini kasvma. Hakkasid tekkima tehased, esmalt tekstiili- ja paberitööstused, viinaköögid ja pruulikojad. Sajandi lõpukümnenditel lisandusid käsitööl põhinevatele manufaktuuridele tootlikumad, aurujõudu kasutavad vabrikud, arenes masina-, metalli- ja muu tööstus.

Tööstuse arengule lisas hoogu aastail 1860–1870 Eestisse jõudnud raudtee, mis ühendas siinsed sadamad Venemaaga. Algas ulatuslik raudteeliinide rajamine. Aurujõul töötavate tehaste ja raudteede juurde rajati veetornid, mis varustasid aurumasinaid ja -vedureid veega.

Merendus Läänemerel oli Venemaa huviorbiidis ning 19. ja 20. sajandi vahetudes kerkis mereäärsetele aladele hulk tuletorne.

Maa omamine, hea haridus ja käsitööoskused puhusid lõkkele põliselanike ettevõtlikkuse ja rahvusteadvuse: tekkisid veskid, lubja- ja tõrvapõletusahjud. Põnevat tööstuspärandit leiab Eestis ka nõukogude ajast.

Tööstuspäranditurism on hea võimalus säilitada-tutvustada Lääne-Eesti vanu tööstushooneid, masinaid ja nende kasutamiseks vajalikke oskusi.

Parimad tööstuspärandi objektid Lääne-Eestis

Tehased

Pikk Maja
Vabrikuväljak tn 8, Kärdla, Hiiumaa
59°0’15’’N 22°44’47’’E

Hiiumaa keskus Kärdla kujunes linnaks tänu kalevivabrikule, mille 1829. aastal rajasid siia parunid Ungern-Stern-bergid. See oli ühtlasi Eesti alal üks esimesi suuri tekstiiliettevõtteid ja etendas märkimisväärset rolli veel 20. sajandi alguses. Vabrik hävis II maailmasõja ajal.

Vabrikuasula oli hoolega kavandatud ja eeskuju võeti ennekõike Inglismaalt. 1844 hakati vabrikutöölistele krunte jagama ja elamute ehitamiseks laenu andma. Vabrikuväljaku (endine vabrikuhoov) ääres on alles kunagised meistrite majad: suurte aedadega ühekorruselised hooned ja pikk, üle 60 meetrine maamõisat meenutav puitehitis, omaaegne vabriku direktori elamu. Nüüd asub siin Hiiumaa muuseum, mille püsiekspositsioon annab ülevaate kunagise kalevivabriku töölise ja härrasrahva elust.
Muuseumis saab end proovile panna vastates vabriku ajalooga seotud küsimustele või läbides kalevivabriku töölisele tehtava oskuste ja teadmiste proovi, mis nõuab head meeskonnatöö oskust.

Hiiu Vill
Hiiuvilla, Vaemla küla, Hiiumaa
58°49’53’’N 22°49’38’’E

Vaemla kadakaste karjamaade vahel asuvas Hiiu villavabrikus ehk perefirmas Hiiu Vill tehakse iga päev tööd vanadel masinatel, millest osa pärineb 19. sajandi lõpust. Selgitusi saab meistrilt, kes tehnikat ja protsessi läbi-lõhki tunneb. Algul auru jõul töötanud masinaid käivitavad nüüd nõukogudeaegsed elektrimootorid. Vabrikupoes on müügil Hiiu villavabriku lõng ja rõivakollektsioon ning suviti tegutseb siin kohvik. Villatööstus asub 1841. aastal Vaemla mõisa heinaküüniks ehitatud hoones, vanad masinad jõudsid siia 1950ndatel Mandri-Eestist. Villavabrikus näeb kogu villatöötlemisprotsessi:
– “hunti”, mille hambad villa kohevaks teevad;
– kraasimismasinat, mis pehme villavaiba teeb;
– heidemasinat, mis villavaiba heideks jagab;
– ketrusmasinat, mis heide lõngaks keerutab;
– korrutusmasinat, mis lõnga jämedaks ja ühtlaseks muudab;
– haspeldajat, mis lõnga vihtidesse kerib.

Sindi Muuseum
Pärnu maantee-26a, Sindi, Pärnumaa, Eesti
58°24’26’’N 24°39’14’’E

Pärnu külje all Sindis püüab pilku väärikas allee kalevivabriku meistrite majadega. Ühes neist asub Sindi muuseum, mis ju-tustab vabriku ajaloost, vabrikutööliste elust ja Sindi linna minevikust. Sindi kalevivabrik oli esimesi tõelisi mehhaniseeritud suurtööstusi, mille rajas Riia kaupmees Johann Christoph Wöhrmann 1833. aastal tuues Poolas tegutsenud tehase tolli vältimiseks Vene keisririigialadele.
Vabrikukompleksi investeeriti hiigelsumma, millest suure osa moodustas riigi toetus. Tööstushoonete tarvis kulus 3,4 miljonit tellist, selleks rajati enne vabrikuhoonete ehitamist kohalik telliselööv kaheksa ahjuga. Sellest ajast on ka Sindi pais.

Eesti turbamuuseum Tootsis
Tööstuse tänav 5, Tootsi, Pärnumaa
58°35’17.5”N 24°47’06.1”E

1938. aastal rajatud vabrikuga tutvumine algab juba enne selle juurde jõudmist vabriku ümber tekkinud asulast. Tootsi briketitööstus oli omal ajal Eesti moodsamaid, briketitootmiseni jõuti 1939. aastal. Pompöösse Tootsi briketivabriku ruumides tegutseb tänapäeval turbamuuseum, mis tutvustab vabrikut, selle sisseseadet, turvast ja selle töötlemist. Hoone eest viib rabaväljadele ja Tootsi Suursoosse kitsarööpmeline raudtee, millel sõidab vana turbatööliste rong. Sõitu saab teha ka käsidresiiniga.
Turba kasutamine kütteks algas üle 1000 aasta tagasi. Eestis ja Lätis tekkis turbatootmine 18. sajandi lõpus. 19. sajandi keskel oli mõisatel juba hulk turbakarjääre. Mehhaniseeritult hakkas turvast kaevandama näiteks Sindi kalevivabrik 1861.aastal. Turbabriketitööstuse rajamine algas Eestis riiklikult 1936. aastal. 1937. aastal otsustati asutada Pööravere briketitehas, mis ehituse käigus nimetati läheduses asuva raudteejaama järgi ümber Tootsi briketitööstuseks. Isegi talvel töötas siin kuni 200 inimest ja 1938. aastaks oli osa rabast kuivendatud, läbi padriku ehitati kõikuvale pinnasele Tootsi jaamani viiv raudteetamm.

Lümanda lubjapark
Koplimetsa palvela, Mõisaküla, Lümanda, Saaremaa
58°17’36’’N 22°1’17’’E

Lümanda lubjapargi elamusrada üle kümmekonna vana lubjaahju, vanade paemurdude, tänapäevase lubjakivikarjääri ja lubjakustutusvannidega võtab teeb selgeks keemilised protsessid kuidas lubjakivist lubi tuleb ja lubjamördist või -värvist uuesti lubjakivi saab. Rada on varustatud mitmekeelsete selgitavate stendidega. Lubjakojas saab vaadata filmi, teha mullitades puhtast veest paekivi ja külma kivi külma veega keema ajada. Lubjapargis on pikniku-, lõkke- ja grilli-mispaigad ning keskusehoones saab korraldada mitmesuguseid sündmusi.
Kuni 100 aastased lubjaahjud on puhastatud, korrastatud ja seatud sellisesse tööetappi, kus iga ahi näitab sajanditevanuse lubjatootmise tehnoloogia järgmist sammu. Lubjaahjud on eri suuruse ja kujuga – igaüks oma peremehe nägu – ja pärinevad ajast, kui lupja toota ja müüa oli kasulik. Iga siinne talu pani lubjakivisele pinnasele püsti oma lubjapõletusahju, vahetades selleks vajadusel naabriga mereäärse maasiilu.
Lubja põletamisprotsess kestab 50–75 tundi 1100–1300 kraadises kuumuses, lubjaahju mahub korraga pea 30 tonni kivi. Pärast põletamist lubjakivi jahtub kaks-kolm ööpäeva. Seejärel viiakse kustutamata lubi kustutusvanni, kus keemiliselt aktiivne kivi segatakse veega. Lubimörti kasutades reageerib lubjahüdraat ehk kustutatud lubi õhus oleva süsihappegaasiga ja moodustub taas CaCO3, mis on lubjakivi põhikomponent.

Raudteepärand ja veetornid

Eesti muuseumraudtee Lavassaares
Ülejõe tänav 1, Lavassaare, Pärnumaa
58°31’14’’N 24°21’2’’E

Eesti muuseumraudtee Pärnust 17 km kaugusel rabade keskel Lavassaare asulas on tekkinud raudteeentusiastide visa töö tulemusel. Muuseumraudteel on üle 80 eri veeremi, sealhulgas viis auruvedurit ja rida tehnilisi seadmeid. Eksponaatide hulka kuuluvad töötavad auruvedurid ja dresiinid, üks auruvedureist sõidab Gulbene-Alūksne vahel. Töötavad liiklusvahendid on esitletud depoos (1924). Endises turbatööstuse elamus on väljas fotod, esemed ja dokumendid kitsarööpmelise raudtee ajaloost. Põnevamad eksponaadid on raudteejalgratas, käsituletõrjeprits ja mundrid. Korrastatud on kitsarööpmeline lõik, kus külastajatele pakutakse võimalust teha sõit vanadel masinatel turbarabade keskele.

Lavassaare turbatoodangu peamine tarbija oli Sindi kalevivabrik. Aastatel 1922-1924 ehitas riigi kütteainete keskkomitee 28 kilomeetri pikkuse kitsarööpmelise raudtee Lavassaare rabast läbi Pootsi jaama kuni Pärnu jõe paremkaldani Sindi kalevivabriku vastas. Nüüdseks on Lavassaare turbaraudteest säilinud ainult efektne sild üle Sauga jõe ja rabavõrk, mille ühes osas asub Lavassaare raudteemuuseum.

Raudtee- ja sidemuuseum Haapsalus
Raudtee tn 2, Haapsalu, Läänemaa
58°56’17’’N 23°31’56’’E

Raudtee- ja sidemuuseum asub puitpitsilises historitsistlikus Haapsalu jaamahoones ja raudteejaama territooriumil ning viib ajarännakule Eesti raudtee ja side ajalukku. Külastajaid tervitab 1930ndate kombel viisakas jaamaülem, sisse saab astuda vaksali postiagentuuri. Jaamahoonel on tavatult pikk katusega kaetud perroon (213,6 meetrit). Nostalgilise vaksalimelu ja auruveduri huiked toob tänapäeva nupuvajutus. Veeremikollektsioon hõlmab nii auru- kui diiselvedureid, vaguneid ja dresiine. Raudteejaama territooriumil on säilinud veetorn, depoo, pöördsild ja raudteelasteelamud.
Vaksalihoone ehitati Keila–Haapsalu raudteelõigu valmides 20. sajandi alguses eriprojekti järgi ja uhkemana kui teised arvestades Vene keisri ja tema pere tuleku võimalusega. Vaksalis on Imperaatori paviljon ja suur suvine puhvetiruum. Kuurortlinn oli Vene keisrite soositud suvituspaik ja keiser ise olla toetanud ehitusideed ja aidanud seda ellu viia.

Esimene reisirong jõudis Haapsallu 1904, viimane 1995. Täna viib muuseumi juurest linnaga tutvuma huvisõidurong Peetrike.

Risti veetorn
Jaama tänav 7, Risti, Läänemaa
58°59’53,1’’N 24°02’59,3’’E

Risti veetorn on üks raudtee teenindamiseks rajatud veetornidest, mis valmis koos Haapsalu–Keila raudteega 20. sajandi algusaastatel Risti jaama. Haapsalu maanteelt suunab veetorni juurde viit “Küüditatute mälestusmärk”, mis viib Lääne-Eestist küüditatute mälestusmärgi ja vana raudteejaama hoonekompleksi juurde. Raudtee asemel kulgeb tänapäeval Haapsaluni jalgrattatee, mis on rajatud vanale raudteetammile. Veetorni loodud ekspositsioon tutvustab raudteekompleksi ja torni toimimist. Külastajad saavad heita pilgu veetorni sisemusse, kus on alles nii veepaak kui -mõõtja. Torni tipust avaneb vaade Risti asulale. Veetorni mudel aitab selgitada kuidas vesi veetornist auruveduritesse pumbati ja mismoodi nii veetorn kui kogu süsteem toimisid.
Torn varustas auruvedureid veega, selle tarbeks paikneb torni ülaosas umbes 60 kuupmeetri suurune veepaak, mis toetub kivist müüriosa laiendatud ülaosale. Vesi pumbati ligemale 15 meetri kõrgusele paaki aurupumbaga varustatud pumbajaama kaudu. Oma algfunktsiooni – auruvedurite varustamist veega – täitis veetorn arvatavasti 1970. aastateni.

Veskid

Angla tuulikumägi
Tuuliku, Angla küla, Saaremaa
58°31’49’’N 22°41’52’’E

Saaremaal on endise ilme säilitanud terviklik tuulikumägi – tuuliseim koht, kuhu ehitati küla veskid. Imposantne tuulikupark köidab pilku juba kaugelt, kuid veskitesse sisseastujale avanev maailm rabab oma mitmekesisuses: iga tuulik on oma omaniku ja tema leidlikkuse peegeldus.
Säilinud viiest veskist neli on tüüpilised Saaremaa pukktuulikud, ehitatud 19. sa-jandi lõpus ja 20. sajandi alguses. Nende keskel seisab veidi kõrgem, 1927. aastal püstitatud Hollandi veski, selle kõrval aga veskite tööl silma peal hoidnud veskilise elamu. Suviti töötab ühes veskitest mölder ja jahvatatakse jahu. Tuulikute juures on pärandkultuurikeskus, kus saab keha kinnitada ja tutvuda vanade põllutööma-sinatega, siin küpsetatakse leiba ja saab osaleda töötubades.
1925. aastal, kui Anglas oli 13 talu, seisis tuulisel künkal koguni üheksa tuulikut: Lause pukktuulik (1880 ), Reinu pukktuulik (180?- ); Viita pukktuulik (1910); Vilidu pukktuulik (1913) ja Tedre talu Hollandi veski (1927).

Eemu tuulik
Eemu talu, Linnuse küla, Muhu, Saaremaa
58°34’56’’N 23°9’57’’E

Muhu saarel tee kõrval hakkab silma vana pukktuulik. Eemu tuulik on tüüpiline puidust pukktuulik, kuhu saab tuuliku külge kinnitatud ja koos sellega pöörlevat treppi pidi üles ronida ning veski kahele korrusele ja sealsetele mehhanismidele pilku heita. Tuuliku kõrval võib proovida jahu jahvatada enne veskite aega kasutatud käsikivil.

Carl Robert Jakobsoni talumuuseumi veski Kurgjal
Kurgja-Linnutaja talu, Kurgja, Vändra vald, Pärnumaa
58°39’44’’N 25°15’28’’E

Pärnu jõe kaldale Vändrast mõniteist kilomeetrit Rakvere poole jääb Eesti üks tuntumaid talumuuseume. Talu juurde kuulub uhke paisuga jahu- ja saeveski, mille 1879. aastal rajas eestlastele hästi tuntud kirjamees, päevalehe toimetaja ja rahva harija C. R. Jakobson. Taastatud veski on osa Kurgja talumuuseumist.

Tuletornid

Kõpu tuletorn
Mägipe küla, Kõpu, Hiiumaa
58°54’58’’N 22°11’55’’E

Kõpu tuletorn on Läänemere vanim ja maailma vanuselt kolmas pidevalt tegutsev tuletorn. Valgel neljatahulisel tugipiilaritega kolossil on rõdu ja punane laternaruum. Torni sisse raiutud kitsaid järske treppe pidi üles ronides avaneb ühe vanima tuletorni hämmastav arengulugu, mis näitab merenduse, ehituskunsti ja teaduse arengut. Torni juures on kohvik, laste mänguväljak ja suveniiripood.
Hiiglaslikku päevamärki ehk paaki hakati Tallinna rae algatusel Hiiumaa kõrgeimasse punkti ehitama 1504. aastal. Torn rajati hansalaevadele tee näitamiseks ja ohutuse tagamiseks. Varem seilasid laevad Läänemerel rannikut pidi ja laevatee kulges Ahvenamaalt piki Soome rannikut, kuid hiljem hakkasid kaubalaevad juba otse üle Läänemere purjetama. Kõpu kõrgendik oli esimene tähis, mida meremehed pidid silmapiiril märkama. 1649. aastal tasandati torni ülemine plat-vorm tule hoidmiseks, paigutati tulerest, lisati välitrepp ja vints küttematerjali üles-vinnamiseks ning paagist sai tuletorn. Sajandi lõpus uuristati tornikehandi ülaossa vahiruum meeskonna ja kütuse tarvis.
1810. aastast kuulus torn sõjalaevastikule. Edelapoolsesse tugipiilarisse raiuti trepp, torni ülemisse ossa üksteise kohale kaks ruumi ja üles ehitati klaasitud 12 tahuline laternaruum, kuhu paigaldati kolmes suunas kokku 25 õlilampi messingust reflektoritega. Aastal 1900 osteti Pariisi maailmanäituselt majakale uus laternaruum koos elavhõbedavannis pöörleva dioptrilise optikaseadmega, mis valgustas petrooleum-hõõgsukklamp. Hiljem on torni optikat korduvalt ajakohastatud ja torn elektrifitseeritud.
20. sajandi lõpus valati tornile ümber varisemise vältimiseks tugev raudbetoonistsärk.

Tahkuna tuletorn
Tahkuna, Hiiumaa
59°5’29’’N 22°35’10’’E

Eesti kõrgeim malmtuletorn, 43 meetrine Tahkuna tuletorn oli omal ajal ülimoodne ja valmis 1875. aastal Prantsusmaalt tellitud detailidest. Sihvaka, iseloomulikult ruudulise tuletorni eri korrustel ootavad külastajaid näitused ja installatsioonid, tuletornis toimuvad teatrietendused ja kontserdid. Laternaruumi ja rõdule jõuab prantslaslikult elegantset keerdtreppi pidi. Tuletorni juurest viib mereäärnematkarada mööda liivaranda teise maamärgi Tahkuna suurkivini ja sealt edasi põlismetsa. Nutipingid annavad ülevaate tuletorni ajaloost, siinsest loodusest, militaarpärandist ja merendusest. Torni jalamil on avatud kohvik ja suveniiripood.
Peterburi–Paldiski raudtee valmimisel suurenes siinsete sadamate tähtsus ja oluliseks peeti tuletorne, mis tagasid paremad navigatsioonitingimused Soome lahel. Koos Tahkuna tuletorniga hakati planeerima Ristna majakat, mis pidid üheskoos Hiiu madalat tähistama. Torni ruudulise välimuse annab malmkonstruktsioon, kus spetsiaalse kujuga detailid katavad liitekohad nii, et niiskus ei saa konstruktsiooni sisemusse. Malmtornid ei vajanud tugipiilareid ja püsisid tänu omaenda raskusele. Malmdetailidest torni mõtles välja inglasest insener Alexander Gordon, kelle 1841. aastal Jamaicale projekteeritud tuletorni ehitusmeetod sai kiiresti tuntuks.
Tahkuna tuletorn on hästi säilinud, vaid I maailmasõjas kannatada saanud dioptrilise valgusaparaadi prisma klaasid asendati 1920. aastal Inglismaalt tellitud optiliste läätsedega. Tahkuna tuletorni hoonekompleks annab hea ettekujutuse kaldatuletorni elukorraldusest. Abihoonetest on säilinud 19. sajandi teisel poolel ehitatud saun, kivist petrooleumiait, kelder ja 20. sajandil ehi-tatud puitelamu ja generaatorihoone.

Kihnu tuletorn
Pitkänä lauter, Rootsiküla, Kihnu saar, Pärnumaa
58°5’51’’N 23°58’20’’E

1864. aastal Inglismaal valmistatud ja kohapeal kokkumonteeritud malmist Kihnu tuletorni saab ronida keerdtreppi pidi, heita pilgu laternaruumile ja nautida võrratut vaadet veteavarustele. Kihnu käsitööd ja saarel valmistatud maiusi saab soetada torni kõrvalt petrooleumiaidast, mis ehitati 1882. aastal, kui torni valgustamisel hakati kasutama petrooleumi.
Kihnu tuletorn ehitati Vene keisririigi ja Läti-Eesti kaupmeeste huvi tõttu Väinamere laevasõidutee tähistamiseks. Juba 1833. aastal päevakorral olnud tuletorn püstitati 30 aastat hiljem, kui ehitustehnoloogia arenes ja majakate rajamisel võeti kasutusele Gordoni leiutatud malmdetailide süsteem. See oli kivist tuletorni püstitamisega võrreldes kiirem ja soodsam meetod. Inglismaalt telliti majakale ka Fresneli läätsedega valgustussüsteem. Kihnu tuletorn on säilitanud oma algupärasuse, kaasajastatud on vaid valgusseadmeid.
Majakas on mänginud olulist rolli saare-rahva elus, olles telefonikaabli paigaldamise eel ainuke sidevahend mandriga.

Vormsi tuletorn
Vormsi tulepaak 596, Saxby küla, Läänemaa
59°1’29’’N 23°7’3’’E

Vormsi saare läänekaldal Saxby neemel asuv malmmajakas reguleerib liiklust Soome lahe ja Väinamere vahel Hari kurgus. 1864. aastal paigaldati malmdetailidest majakas nii Kihnu kui Vormsi saarele, kuid Vormsi 17 meetrine torn jäi tiheda udu ja kasvava metsa tõttu liiga madalaks. Seitse meetrit kõrgem koopia telliti Liepaja tehasest, vana tuletorn viidi aga Vaindloo saarele. Tuletornikompleks on hoolimata sõdadest hästi püsinud. 1864. aastast on säilinud elamu, petrooleumiait ja kaev.

Sõrve tuletorn
Sääre küla, Sõrve, Saaremaa
57°54’35’’N 22°3’19’’E

Sõrve säär – pikk merre ulatuv maasiil on kui maailma lõpp, millest edasi on vaid veteavarus. Torn on üks tähtsamaid Eesti läänerannikul ja aitab laevadel orienteeruda madalatega ümbritsetud Kura kurgu läbimisel. 52 meetri kõrgune musta-valgekirjuks võõbatud torn on ehitatud 1960. aastal raudbetoonist ja on kõrgemaid torne Läänemerel. Tuletorn ja selle külastuskeskus annavad ülevaate Eesti olulisematest tuletornidest, piirkonna merendusloost ja 248 trepiastet viivad 45 meetri kõrgusel asuvale platvormile, kust selge ilmaga võib kiigata ka Lätti!
Teada on, et juba 1646. aastal oli siin esimene märgutuli: vasturaskuse abil puitpoomiga õhku tõstetud metallist tulekorv. Korvi täitmiseks langetati poom alla ja puude põledes vinnati taas taevasse. 1650. aastal asendati see kivitorniga. Maailmasõdade ajal tuletorn hävis ja ajutiste tornide asemele püstitati 1960. aastal sihvakas, Eesti üks kõrgemaid raudbetoontorne. Laternaruumi paigaldati diiselgeneraatoritel ja akudel töötav pöörlev valgusti. Tule kõrgus oli merepinnast 52 meetrit ja nähtavuskaugus 19 miili.

Haapsalu raudteemuuseum — Raudtee- ja sidemuuseum Haapsalus

Fotode autor Olev Mihkelmaa

Interaktiivne kaart

Kaardilt leiad infot külastajatele avatud tööstuspärandiobjektidest, nende külastusprogramme ja muud põnevat.

Vaata kaarti

Projekti tutvustus

Projekti Industrial Heritage (originaalnimi Revival of Industrial heritage for tourism development, eesti keeles “Tööstuspärandi taaselustamine turismi arendamiseks”) raames arendatakse välja tööstuspärandil põhinev turismimarsruut, korrastatakse ja arendatakse turismiobjektideks erinevad veskid, tuletornid, tootmishooned, raudteeobjektid ja veetornid Eestis ja Lätis. Lääne-Eestist korrastatakse 7 tööstuspärandi objekti: Sõrve tuletorn ja Lümanda Lubjapark Saaremaal, Tootsi Turbavabrik Pärnumaal, Haapsalu Raudtee- ja Sidemuuseum ning Risti veetorn Läänemaal, Tahkuna ja Ristna tuletornid Hiiumaal. Samuti kaasatakse turundus- ja arendustegevustesse teisi olemasolevaid tööstuspärandi turismiobjekte.

Projekti kestus on 01.05.2017 – 30.04.2019 ja see on rahastatud Interreg Eesti-Läti programmist. Projekti kogumaksumus on 1 431 135.40€, millest ERDF toetus 971 665.09€. Lääne-Eesti Turismi projektitegevuste eelarve on 82 208€.

Projekti uudiseid jälgi Industrial Heritage for Tourism facebook lehel.

Kontakt:
Projektijuht Sille Roomets sille(at)westestonia.ee, telefon +372 5871 6101

Projekti turundus- ja tootearendusspetsialist
Kati Aus kati(at)visitsaaremaa.ee, telefon +372 45 33 120

Ühiseid turundus- ja arendustegevusi viivad ellu projekti Eesti regionaalsed partnerid MTÜ Lääne-Eesti Turism ja Lõuna-Eesti Turism ning Lätist Kurzeme, Riia ja Vidzeme regioonid.

Projekti partnerid Eestis objektide korrastamisel on AS Limex, MTÜ Eesti Turbamuuseum, SA Haapsalu ja Läänemaa muuseumid, Lääne-Nigula Vallavalitsus, Hiiu Vallavalitsus ja Eesti Tuletornide Selts, Sõrve tuletorn, Alatskivi Looduskeskus, Räpina Paberivabrik, Hellenurme veskimuuseum, Lahmuse Vesiveski, Leevaku hüdroelektrijaam.

Projektipartnerid Lätis objektide korrastamisel on: Jaunpils vesiveski, Rideli vesiveski, Aizpute veetorn, Birini veetorn, Zilaiskalns veetorn, Oviši tuletorn, Airites raudteejaam, Baloži turbaraudtee, Gulbene-Aluksne raudteejaam, Limbaži villa- ja tekstiilivabrik, Koni veski, Ligatne Paberivabrik, Kuldiga Tööstustorn, Pace villavabrik.

Kajastamaks tööstuspärandi teemat ja kujutamaks objekte nagu veskid, tuletornid, raudteepärand ja endised tehased ja veetornid, on valminud projekti visuaalid. Valmivates turundusmaterjalides kasutatakse nii üldist logo kui temaatilisi logosid.

Lae alla Industrial_Heritage_logoraamat

See leht on koostatud projekti “Revival of Industrial Heritage for Tourism Development” raames ja väljendab autori vaateid. Programmi korraldusasutus ei ole vastutav selle eest, kuidas seda infot võidakse kasutada.

Tööstuspärand turismis

Tööstuspärand kui turismielamus

Parimad tööstuspärandi objektid Lääne-Eestis

Interaktiivne kaart

Projekti tutvustus

Lääne-Eesti Turism MTÜ

Sihtkohad

Partnerid